HÄRMAHÕBEDA

Piret Laikre / Kairi Kroon

Härmahõbeda rüppe
uinub päike kui väsinud laps.
Aeg käib kikivarvul
päev jääb aina lühemaks.

Jäise karguse poole
sulgen silmad kui usaldav hing.
Näole langeb lumevalgus
sulgub jälle ajaring.

Aja kallimad viivud
hoian alles kui tiksub kell.
Ei või teada mil tunnen
hing on igatsusest hell.
Sinu soojuse varju
peidan enda kui hoiad mu käest.
Lumme pudeneb lumemarju
las ta nõnda kauaks jääb.

Jälle jäätuvad veed
pikad homsesse teed.
Saavad mälestuseks hetked me sees
Jälle tarduvad puud,
hõbeõrn kuma kuul
Muutub hingetumaks
see vaikus suur.

Härmahõbeda rüppe
uinub päike kui väsinud laps.
Aeg käib kikivarvul
päev jääb aina lühemaks.

Jäise karguse poole
sulgen silmad kui usaldav hing.
Näole langeb lumevalgus
sulgub jälle ajaring.